Miks koer näib süüdi olevat? Rahustavad signaalid vs. südametunnistus

Kujuta ette klassikalist vaatepilti: avad kodukse ja sind tervitab kaos. Võib-olla on see "polstri-lumesadu" plahvatanud diivanipadjast või sinu lemmikkingad, mis on muutunud vormituks nahamassiks. Ja seal ta istub – sinu koer. Kõrvad vastu pead, saba jalge vahel, pilk suunatud kõrvale. Ta näib nii lõpmatult süüdi, et sel hetkel on raske mitte uskuda: "Ta teab täpselt, mis ta tegi! Tal on häbi!"

Kuid ma pean sind veidi kurvastama, aga samas vabastama liigsetest illusioonidest. Sinu koeral puudub süütunne. Tal ei ole moraalset kompassi nii, nagu meil, inimestel. Koeral ei ole sisehäält, mis ütleks, et puuoksa närimine metsas on "hea", aga Prada kinga närimine esikus on "halb". Tema jaoks on mõlemad lihtsalt huvitavad objektid avastamiseks. See, mida sa näed ja ekslikult südametunnistuse piinadeks pead, on tegelikult hirm, mis on segatud väga spetsiifilise, evolutsiooni käigus lihvitud koerte keelega.

Suur arusaamatus ehk evolutsiooni lõks

Teaduses nimetatakse seda tendentsi – omistada loomadele inimlikke omadusi – antropomorfismiks. Meile meeldib uskuda, et koer mõtleb nagu meie, kuid koer on kiskja oma unikaalse sidesüsteemiga. Looduses on füüsiline konflikt liiga kallis risk. Kui kaks kiskjat kaklevad ja saavad vigastada, ei saa nad jahti pidada, mis tähendab nälga või surma. Seetõttu on loodus andnud koerlastele fantastilise tööriista – "diplomaatilise keele", et vältida kaklusi enne, kui need üldse algavad.

Me nimetame seda rahustavateks signaalideks (Calming Signals). Kui koer tunneb, et teine isend – olgu see teine koer või ärritunud omanik – on agressiivne või pinges, lülitab ta automaatselt sisse need signaalid. Mida ta neile ütleb? "Ma näen, et sa oled vihane. Ma olen väike ja ohutu. Palun rahune maha." Siin peitubki suurim arusaamatus: inimese kehakeel hetkedel, mil meil on häbi, on visuaalselt väga sarnane koera alistumissignaalidega. Me langetame pea, pöörame pilgu eemale ja püüame end väiksemaks teha. Seetõttu näeme koerale otsa vaadates seal oma "häbi", kuigi koera jaoks on need žestid vaid meeleheitlik palve vaherahuks.

"CSI-efekt": Miks ta end esimesena "reedab"?

Paljud omanikud ütlevad mulle konsultatsioonidel: "Ivar, aga ta reedab end! Ma polnud veel loiku näinudki, kui koer juba laua alla puges!" See ei tähenda, et ta kahetseb oma tunni tagust tegu. See tähendab, et ta on geenius oma keskkonna jälgimisel. Kui eelnevatel kordadel, kui põrandal oli segadus, järgnes karjumine või karistus, on koer selgeks õppinud lihtsa võrrandi: Segadus põrandal + Omaniku ilmumine = OHT.

Koer ei reageeri mineviku teole, ta reageeri oleviku faktidele. Isegi kui sa vaikid, loeb koer sind läbi sinu lõhna (stressihormoonid), sinu pinges poosi ja isegi silmapupillide suuruse. Karistamine sel hetkel mitte ainult ei toimi, vaid on täiesti ebaloogiline. Koeral puudub võime seostada kella 14.00 toimunud tegevust sinu karjumisega kella 18.00 ajal. Tema mõistab vaid seda, et sinu koju naasmine on ettearvamatu ja hirmutav sündmus.

Surnud ring: Kuidas karistus soodustab närimist

Paradoksaalsel kombel on just karistamine sageli peamine põhjus, miks probleem jätkub või isegi süveneb. Närimine on koera loomulik viis ärevuse ja stressiga toimetulekuks. Kui sa karistad koera selle eest, et ta on oma üksinduse stressi närimisega leevendanud, siis sa ainult tõstad seda stressitaset. Järgmisel päeval närvib koer sinu kojutulekut kartes veelgi intensiivsemalt, et end kuidagi rahustada.

Mida siis teha? Kui soovid kuulekat ja rahulikku koera – lõpeta võitlus tagajärgedega ja alusta tegelemist põhjustega. Järgmine kord, kui naased koju ja näed kaost: tõmba hinge, ignoreeri koera (et ta mõistaks, et sa ei ole oht), korista segadus ja hinda ausalt, mis teie rutiinis logiseb. Kvaliteetne jalutuskäik õige varustusega ja arusaadavad reeglid on ainus retsept rahulikuks õhtuks.